Tahan laenu! Aga kas ka vajan?

esmaspäev juuli 6, 2015

Eesti inimeste finantskäitumine on viimase kahekümne aastaga oluliselt muutunud. Nõukogude ja ka üleminekuaja ülikonservatiivsest ning peamiselt säästudel ja kogumisel põhinenud rahastamisskeemid on muutunud paljuski laenamispõhiseks. Laenudest on saanud igapäevase finantskäitumise normaalne osa.

Tihti suhtutakse aga laenamisse liigagi kergekäeliselt ning mis veel hullem – alati ei anta endale arugi, et hüvesid kasutatakse, kuid nende eest tasumine lükatakse edasi. Krediitkaardid, arvelduskrediidi, kaubanduskettide järelmaksukaardid aga näiteks ka mobiilimaksed on asjad, mis on paljudele muutunud tavaliseks arveldusvahendiks.

Sageli tundub, et erinevate finantstoodete nii kättesaadavaks, mugavaks ja taskukohaseks muutumisega on hakanud hägustuma ka see vastutus. Järjest rohkem loeme ka meediast lugusid, kus isegi tuntud inimesed ja ettevõtjad, kes mingil hetkel on olnud edukuse võrdkujuks, on ennast lõhki laenanud. Õigemini – nad on oma võimet võetud kohustusi teenindada leebelt öeldes pisut üle hinnanud. Ja sarnaseid lugusid tavaliste inimestega meie ümber, millest meedia ei kirjuta, on tegelikult märksa rohkem.

Seepärast ongi oluline uue laenu võtmisel hoolega läbi mõelda, kas seda ka päriselt vaja on? Või on võimalik ja mõistlik vannitoa remont, uue auto ost või talvine suusareis lükata edasi ajale, kus mõned eelmised kohustused saavad juba tasutud ning laenuvõime suurem.

Mõistlik olekski enne laenutaotlusi täitma asudes mitte mõelda sellele, mida kõike saab laenurahaga ära teha, vaid seda, kas midagi olulist võib edaspidi selle kohustuse võtmise tõttu tegemata jääda? Ükski töökoht pole igavene, ükski äri ei ole garanteeritult edukas ning ka tervis võib ühel hetkel jupsima hakata.

Eelkõige need on riskid, mille tõenäosust tuleks hoolega kaaluda, seejärel hinnata realistlikult oma teenistust, kulusid ja varusid ning laenata lõpuks pisut vähem, kui arvutuslik laenuvõime näitab. 

Tagasi teemade juurde