Plastikuvaba elu - kui raske see ometi olla võib?

esmaspäev juuli 15, 2019

Juba aastaid levivad sotsiaalmeediakanalites postitused suurtest plastmassisaartest, mis ookeanis levivad. Erinevad start-up firmad ja suurkorporatsioonid on leiutanud tooteid, mis kasutavad ära vana plastikprügi. Seadusandlust karmistatakse – sellest aastast on Eesti kaubanduses keelatud anda tasuta kilekotte (v.a. kui see on vältimatu). Euroopa Liit keelustab plastikust ühekordsed nõud ning alles hiljuti levis aktsioon, millega Eesti staarid võitlesid joogikõrte vastu. Sotsiaalmeedia kihas, kui Selver otsustas pakendada puuviljad kõik eraldi kilesse. Selliseid näiteid on veelgi.

Osad TF Banki töötajad otsustasid võtta väljakutse ja proovida elada nädal aega sedasi, et plastikprügi ei tekiks. Paljud loobusid juba ette, sest pidasid ülesannet ilmvõimatuks.

Kõige suurem väljakutse oli toidupakendid. Tavaline toit – leib, piim, kurk, tomat.... Absurdne, kui keeruline see olla saab. Enamus pagaritooteid on pakendatud kilesse, paberkotis on mõni üksik toode, kuid valik on väga piiratud. Prismas on võimalik osta lahtist saia, mida pakendatakse paberkotti. Pikad kurgid on kiletatud, miks küll? Köögiviljad on reeglina juba pakendatud alusele ja kilesse (tomatid, salatid jne). Turul on olukord parem, aga see vajaks eraldi sõitmist ja ettevõtmist.

Sai katsetatud ka valmistoidu letist oma karbiga söögi ostmist. Tuleb tunnistada, et kauplusekettide suhtumine on väga erinev. Ühes suurimas toidupoes Tallinnas, vastati palvele panna soojast letist ostetav toit ühekordse plastkarbi asemel kaasavõetud toidukarpi, et see on keelatud. Küsimusele, et miks see keelatud on, ei osanud müüja öelda muud kui seda, et juhataja keelas ära. Teises toidupoes sai pragada selle eest, et neli õuna ei olnud pakendatud kilekotti. Tusane müüjatädi haaras kassas ühekordse kilekoti ja hakkas pahuralt pakendama. Selgituse peale, et ei soovi plastikprügi tekitada, loobus ta soovist õunu pakendada, kuid viskas juba rebitud kilekoti prügikasti – nojah, ei saanud vist prügi siiski vältida.

Peamine järeldus, mis sai tehtud oli see, et tavatoidupoes ei ole võimalik osta kaupa plastikut vältides. Ükskõik, mida ja kuidas osta, alati on midagi, mida asendada võimalik ei ole. Aga ka see, et kõik, mis on pakendatud muudmoodi kui plastikusse, on automaatselt peaaegu kaks korda kallim kui alternatiivne toode, mis pakendatud kilesse. Variant on minna turule või spetsialiseerunud poodidesse. See nõuab aga eraldi ettevõtmist ning samuti on kaubad biomarketites märkimisväärsemalt kallimad kui tavakaupluses.

Nädala jooksul sai luubi alla võetud kodud. Selgus, et lisaks köögile tekib rohkelt plastprügi ka vannitoas: naistehügieenisidemed, tühjad šampooni- ja vedelseebipudelid, kõrvatikud, hambaniit jne. Need kõik on keskkonnale laastava mõjuga. Alternatiivi hügieenitarvikutele ei leidnud – keegi olla leiutanud taaskasutatava kaasaskantava kõrvatiku LastSwab.

TF Banki eksperimenteerijate nõuanded, kuidas lihtsasti plastikutarbimist vähendada:

  • Ära kasuta plastikust joogipudeleid  - osta klaaspudelites jooke ja tarbi ilma taarata kraanivett.
  • Võta kaasa oma isiklik kohvikruus või termokruus kohvitopsi asemel (kusjuures ka papist joogitopsidel on sees plastkiht, mis nad veekindlaks teeb, rääkimata plastikkaantest).
  • Kasuta tükiseepi mitte vedelseepi, pese end seebiga ka duši all.
  • Kasuta puidust pannilabidat – see ei ole vaid loodusele kasulik, vaid ka tervisele. Plastikust eralduvad kuumaga mikroosakesed, mis ladestuvad organismi.
  • Eelista plastikpakenditele klaaspurke.
  • Eriti eeskujulikele loodussõpradele on loodud ka looduslikust materjalist hambaharjad, juukseharjad jms.
Loe ka:
Blogi kategooriad: Isiklikud rahaasjad

Eksperiment – ainult sularahas, terve kuu!

neljapäev veebruar 14, 2019

Laenukooliga võttis ühendust lugeja Alar, kes jagas meiega oma huvitavat eksperimenti sularahaga. Nimelt jäi Alarile artikleid sirvides silma soovitus, et oma kulutamisharjumustest parema ülevaate saamiseks, tuleks valitud ajavahemiku jooksul kasutada maksmiseks ainult sularaha. Kuna Alari suureks unistuseks on teha korda oma vanematekodu, siis otsustas ta korrastamisega alustada oma rahaasjadest. Tema kuu aega kestnud eksperimendist saate lugeda altpoolt. Laenukool tänab Alarit selle väga hariva ja meeleoluka kokkuvõtte eest!


Tere, Laenukool

Minu nimi on Alar ja sattusin teie blogisse otsides ideid, kuidas oma eelarvet paremini planeerida. Nimelt pärisin mõni aeg tagasi oma vanemate maja ning olgem ausad, kõige paremas korras see pole. Ometi oleks tore seal ise ükspäev elada. Ideid on palju, mida kõike tahaks teha, kuid selle kõige jaoks pole kohe raha võtta. Kõik jagavad siin artikleid ja nipikogumikke, kuidas uuel aastal oma rahaga targemalt ümber käia. Küll soovitatakse investeerida, optimeerida, koguda, hoiustada ... Mind aga kõnetas soovitus alustada eelarvest. Eelarve koostamiseks peab olema aga ülevaade oma kuludest-tuludest ning pean häbiga tunnistama, et ega ma oma igat kulu ei mäleta. Probleem on just nendes pisikestes igapäevaostudes. Seega haarasin kinni järgmisest ideest: kui tahad teada, kuhu su raha läheb, toimeta sularahas. Ja mina otsustasin seda teha kuu aega. Kuna tegemist on piisavalt hullumeelse ideega, siis jagan selle tulemusi ka teiega.

Olen linnainimene ja mu palk on enam-vähem Eesti keskmine: maksud on makstud ning toit on laual. Aeg-ajalt saab endale ka mõndagi lubada: kontserdipileti, rõivaeseme, restorani külastuse või hobi täiendamise. Alustasin ma oma eelarve koostamisest, peamised kulud-tulud kokku ning pilt selge. Seadsin endale igaks päevaks maksimaalse summa, millest rohkem kulutada ei tohi. Kui päevarahast jäi õhtuks midagi üle, liikus see järgmise päeva eelarvele lisaks.

Pangaautomaat, mu ”parim sõber”

Ma ei tunne ennast üldse turvaliselt, kui mul on rahakotis või kodus suurem summa sularaha. Selline tunne on nagu oleks ise mingi pangaautomaat või pank, kust tullakse kohe raha küsima. Lisaks on sularahal aeg-ajalt ka komme peitust mängida, mäletad, et panid kindla summa kindlasse kohta, kuid hiljem sa enam seda sealt kuidagi üles ei leia. Otsid ja otsid kuid kadunuks jääbki. Selle kõige vältimiseks ning endas turvatunde tekitamiseks, pidingi tihti pangaautomaati külastama.

Sõna otseses mõttes sai pangaautomaadist mu üks ”parim sõber”, kuid jube tüütu. Teate ju küll, selline kes kogu aeg sulle peale käib või keda just siis pole kui teda vaja on. See seadis mulle aga tohutud piirangud, kuna ma liigun päeva jooksul palju ringi. Näiteks polnud minu pangaautomaati alati käepärast ning tihti käis minu peas otsimismäng ”Kus asub järgmine lähim pangaautomaat?” Jõudes lõpuks järgmise pangaautomaadi juurde, jääb mulje, et kõik kodanikud on otsustanud just seda üht automaati külastada. Järjekord on nii pikk, et sellest võiks Balti Keti moodustada! Enamus aega kulubki järjekorras seismisele, ning ega sellega see rõõm veel lõppe. Tuleb välja, et antud automaadis pole mulle sobivaid kupüüre või automaat on hoopistükkis rikkis. Oh seda rõõmu, next please!

Jooksmise ja seismise trenn ning kurjad pilgud

Kuna iseteenindus on sularaha puhul välistatud, tuli peale pangaautomaadi järjekorras seismist tihti harrastada sama ka kassade puhul. Üleüldse oli seismist ning pangaautomaatide vahelt jooksmist juba nii palju, et antud kuul polnud vaja trennis käiagi. Sularahaga tasumisele kuluv aeg poe kassas tõusis aga hüppeliselt ning meenutas kohati action-filmi stseeni. Mina otsisin taskust sobivat summat, nagu eelpool mainisin siis otsustab just sellel hetkel raha peitust mängida, kassiir vaatab omakorda põnevusega kas leian nüüd raha või mitte. Kui raha lõpuks leitud, loeb kassiir kõik üle ja ulatab vahetusrahaks tagasi münte ja sendiseid. Silmitsed siis seda enda ette laotud rauahunnikut ning mõtled, et äkki oleks see mõtekam hoopis kokkuostu viia!

Mul tekkis küll lõpuks süsteem, kus mul olid sendid suuruse järgi paigutatud, kuid ikkagi kulus palju ajumahtu, et pidevalt arvutada kui palju kuskil on. Harv polnud ka nähtus, kus sain sellises olukorras järjekorrast tulevate ohete saatel pahandada, et kas tõesti ei saa olukorda kaardimaksega lahendada? Mis ma trügin siia oma paberihunniku ja rauakolaga! Sellistel puhkudel tuletasin küll viisakalt kaaskodanikele meelde, et tegu on Eesti Vabariigis käibel oleva rahaga ning see on minu valik, kuidas ma maksan.
Väga huvitav reaktsioon oli ka mobiilsideteenuseid pakkuva firma (jätan praegu nime nimetamata) klienditeenindajal, kui kuulis, et tahan sellel kuul oma arve sularahas maksta. Põrnitses mind kui maailmaimet ning muudkui korrutas ja korrutas oma küsimust. Mul tekkis juba kahtlus, et kas ma räägin ikka päris inimesega või on minuga vastamisi inimkeelt kõnelev robot, kes oskab ainult ühte lauset öelda. Lõpuks selgus, et tegu on ikkagi inimesega ning sularahas arvet maksta ei saagi. Ausalt öeldes tekitasid sellised intsidendid lühikeseks ajaks üsnagi kehva enesetunde, kuid mitte alati.

Näiteks sõpradega väljas käies on sularahas väga mugav omavahel arveldada. On küll sõpru kes ei taha sularahast kuuldagi, kuid mis tal muud üle jääb, kui ma talle ülekannet ikkagi ei tee? Oli ka olukordi, kust väljusin ”sularaha mehena” täieliku võitjana. Nimelt ei töötanud ühel õhtul kohalikus lokaalis kaardimakseterminal ning neid ohkeid mis sealt selle peale tuli. Mina, kellel sularaha kaasas, ainult nautisin seda hetke ning vaatasin kuidas teised nukralt joped selga ajasid ja lähima pangaautomaadi otsinguile läksid.

Tüütud tšekid ning rauahunnik

Väljaminekute kohta oli alguses samuti raskem arvestust pidada. Kui muidu saad kiirelt pangakonto pealt oma kulud-tulud üle vaadata, siis sularaha puhul pead ise pingsalt tabelit pidama ning neid tüütuid tšekke korjama. Selle peale tekkis mõte ametit vahetada ning raamatupidajaks hakata! Samas, ühel hetkel avastasin erinevaid äppe kasutades, et kui kohe kulunud summa sisse lüüa, on arvestus palju täpsem ja aitab pea selgemana hoida.

Huvitav tähelepanek oli seegi, et suuremad kupüürid püsisid kauem alles. Proovi sa viiekümne eurost lahti teha, no ei raatsi lihtsalt. Nii ilus ja suur kupüür ju teine! Samas, väiksemad kupüürid kulusid kui kulutuli ning ei läinud kaua kui kogu paberist sai ruttu raud. Nii ma siis ringi käisin, rauahunnik taskus ja kõlisesin igal sammul nagu mingi jõuluehe. Kassas tekkis kohe suur kiusatus kõik punased krossid letti laduda ja kasvõi lastenätsu osta - peaasi, et enam ei kõliseks. Ja mis te arvate, et seda kogust on kerge kaasas kanda? Minu rahakotiga võiks praami tormisele väinamerele kinni ankurdada.

Mis ma siis sellest kokkuvõttes õppisin?

Tunnistan ausalt üles, et kuu aega ma vastu ei pidanud ja selles mõttes kukkus eksperiment läbi. Esimene nädal oli veel tehtav, kuid edasi läks üha keerulisemaks. Otsustavaks said just arvete tasumine ja iseteenindusterminalid.

Arveid paljudes kohtades sularahas maksta ei saagi ja kui saabki, siis peab spetsiaalselt kontorisse kohale minema ja teatud juhtudel lisatasu ka veel maksma. Ma külastasin eksperimendi mõttes reaalselt ühte kontorit, kuid ülejäänud arved tasusin juba internetipangast. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe mõte sõita läbi pool linna. Ja siis on veel iseteenindused. Mõnes tanklas ongi ainult iseteenindus, ja mida sa seal oma rauakolaga teed? Toidupoodi sattusin ma enamasti pärast tööd, nagu kõik normaalsed inimesed, mis tähendas meeletuid järjekordi. Nendel puhkudel läks ka tihti pangakaart käiku – lihtsalt, et oma närve säästa.

Teisest küljest oli eksperiment edukas. Oli väikeseid võite: kui kusagil oli kaardimakseterminal rikkis, siis mind see ei puudutanud, päevasummast oli keerulisem üle minna, sest rahakotis oli kindel summa ees jms. Aga mis peamine: sularaha kasutades tundsin tõelist raha väärtust. Nähes ja tundes oma näppude vahel igapäevaselt, kui kiiresti võib üks suur kupüür sendihunnikuks muutuda, tegin nii-öelda restardi ja hakkasin oma kulutusi teise pilguga vaatama. Sularaha kasutades jäi ära nii mõnigi emotsiooniost ning ma hakkasin hindadele rohkem tähelepanu pöörama. Leidsin nii mõnelegi igapäevaostule soodsama variandi.

Seega mingit kasu sellest sularahaga arveldamisest oli, kuid rohkem ma seda ekspermenti enda nahal kogeda ei sooviks!

 

 

Loe ka:
Blogi kategooriad: Lugejakirjad Isiklikud rahaasjad

Varjatud võlgadest vabaks!

neljapäev veebruar 7, 2019

Kes meist ei ole panga lahket krediitkaardipakkumist vastu võtnud? Ilmselt väga vähesed. Muud kui maksame läikiva kaardiga, aga kontojääk ei vähene. Päris hea ju? Esialgu võtame natuke, siis juba täislimiidi ulatuses ja siis saabub päev, millal me ei saa enam kasutatud raha tagasi maksta. Laenu meil justkui ei ole, aga võlgu oleme. Enda jaoks täiesti märkamatult, kuust kuusse elasime üle oma võime. Iga kuuga suurenes pangalt laenatud summa jääk, sest kulutatud rahale lisandus veel intress.

Krediitkaarte on küll erinevaid, kuid üks asi on neil ühine: võta, aga pane tagasi. Ja reeglina on ikkagi, et tagasi peab panema rohkem, kui võtsid. Paraku räägitakse meile boonuspunktidest ja maksevaba perioodist, kuid tagaplaanile jääb ikkagi see, et iga krediitkaart on laenutoode, millele on kasutamise eest kehtestatud intress.

Kui on keeruline oma rahaasju kontrolli all hoida, siis kõige mõistlikum on sellest ahvatlusest loobuda. Asenda krediitkaart tavalise kaardiga, millega ei ole võimalik kulutada rohkem kui Sul kontol on.

Kaardist on lihtne loobuda.

Alusta kaardi väljastanud pangale avalduse kirjutamisest taotlemaks krediitkaardi asemele tavalist deebetkaarti. Seda saab teha nii internetpangas kui kontoris. Oma kulutusi planeerides saab kasutatud summa koos intressidega ka kohe tagasi maksta. Seda muidugi eeldusel, et pärast summa tasumist jääb Sulle piisavalt raha katmaks oma igakuised kulutusi. Mida aga teha võlaga, mis on suurem kui terve kuu palk? Siin võib appi tulla krediitkaardi intressist väiksema intressiga väikelaen. Nii saad jaotada summa Sinu jaoks sobiva kuude arvu peale selliselt, et igakuine tagasimaksesumma oleks Sinu jaoks taskukohane. Siis on kindel, et saad vaikselt tekkinud võlast vabaks.

Selleks, et oma rahaasju kontrolli alla saada, konsulteeri pangatöötajaga ja vaata, milline lahendus oleks kõige mõistlikum. Uuri oma pangast, mis on krediitkaardi jääk. Vaata üle ka oma teised võimalikud järelmaksu, kiirlaenu ja/või väikelaenuga seotud kohustused. Seejärel võta pakkumised väikelaenule või refinantseerimislaenule mitmest erinevast pangast. Ainult nii leiad endale kõige sobivama lahenduse.

Kui taotluse täitmine tundub keeruline või Sul tekib lepingupunktide osas küsimusi, pöördu kindlasti pangatöötaja poole. Üldiselt kehtib põhimõte, mida pikem tähtaeg, seda väiksem on igakuise makse suurus. Siinkohal aga soovitame tähelepanu pöörata ka erinevatele lisakuludele ja laenu kogukulule. Parem kontrollida kõike mitu korda kui uuesti võlgadesse sattuda.

Loe ka:
Blogi kategooriad: Isiklikud rahaasjad