Jurist vastab: finantsotsuste mõju paarissuhtele

teisipäev veebruar 26, 2019

Tihti ollakse arvamusel, et koos elama asudes või abielludes on tulevik rahalise poole pealt kindlam. Ühist elu alustades peaksid kulud inimese kohta vähenema ning tulubaas kasvama. Seda aga eeldusel, et ühel või mõlemal partneril on kokku kolides rahaasjad korras ning pere rahaasju puudutavad otsused võetakse vastu koos. Pikaajalise püsisuhte alustamisel on olulisteks faktoriteks ka läbipaistvus ja ettenägelikkus. Lähisuhtele ja üksisiku rahalisele olukorrale võivad salatsemine ja rutakalt tehtud finantsotsused saada saatuslikuks,

TF Banki poole pöördub ikka aegajalt kliente, kelle finantsolukorda on just lähisuhe oluliselt keerulisemaks muutnud. Laenukool ei saa avaldada konkreetseid juhtumeid ja küsimusi. Selle asemel hoopis teeme koos TF Banki juristiga põhjaliku ülevaate peamistest paarissuhet mõjutavatest finantsaspektidest, millega võiksid kursis olla kõik Eesti Vabariigi kodanikud olenemata oma perekonnaseisust.

Tegemist on lihtsate tüüpnäidetega elust enesest. Allpool toodud nimekiri pole kindlasti ammendav. Erinevaid juhtumeid on veelgi ning, nagu elus ikka, iga olukord on eripärane ning neid tuleks lahendada koostöös professionaaliga tuginedes reaalsetele faktidele.

 

1. Erinevad kooseluvormid ja varalised suhted

Kooselu alustades on erisoolisel paaril valida kolme variandi vahel: abielu, registreerimata kooselu ja registreeritud kooselu. Samasoolistel paaride valikusse jäävad kaks viimast. Juriidilises plaanis on igal variandil oma eesmärk. Valiku tegemisel aga peaksid inimesed lisaks emotsionaalsetele ja traditsioonilistele faktoritele arvesse võtma valitud kooseluvormiga kaasnevaid majanduslikke aspekte.

Abielludes valitakse varaliste suhete paika panemiseks üks kolmest vararežiimist: ühisvara režiim, lahusvara režiim või vara juurdekasvu tasaarvestus. Mõistetest lähemalt:

  • Ühisvara - kõik, mis omandatakse abielu jooksul, kuulub mõlemale osapoolele võrdsetes osades. Seetõttu tuleb enamik tehinguid teha ka ühiselt. Enne abielu omandatud vara on üksikisiku oma ning lahutuse korral see jagamisele ei kuulu. Samas, siin on kaks „aga“. Näiteks, kui eluase on lahusvara, kuid seda kasutatakse pere huvides, võib lahusvara omanikust abikaasa vara käsutada, sh koormata hüpoteegiga, võõrandada, anda kolmanda isiku kasutusse vms, ainult abikaasa nõusolekul. Samuti olukorras, kui vara on omandatud laenuga, mida makstakse tagasi ühisvara arvelt, võib lahutuse korral laenumaksetesse panustanud pool raha tagasi küsida (kuigi ta pole kinnisvara omanik).
  • Varalahusus – vara on selle abielupoole omand, kellele nimele see registreeritakse. Ühisvara soetatakse kokkuleppel. Näiteks, kui paar ostab korteri, mis kirjutatakse isiku A nimele, kuid laenumakseid tasub isik B, siis lahutades jääb antud kinnisvara isikule A. Kui aga korter on registreeritud mõlema nimele, jagatakse lahutuse korral vara mõlema poole vahel.
  • Vara juurdekasvu tasaarvestus – mõlemad pooled on abielu jooksul omandatud vara ainuomanikud ning vastutavad kohustuste eest üksi. Erandiks on tehingud perekonna ühise elamuga. Selle jaoks on vaja mõlema osapoole nõusolekut, sõltumata kummale elamu kuulub. Abielu jooksul omandatud vara (soetisvara) tasaarvestuse tegemisel ei võeta arvesse järgmist vara: enne abiellumist abikaasa omandis olnud vara, abielu kestel tasuta käsutuse teel omandatud vara, tervisekahjustuse ja kehavigastuse tekitamisest tulenevad ning riikliku ja kohustusliku pensionikindlustuse alusel abikaasale kuuluvad õigused ja vara, mis on omandatud tasaarvestamisele mittekuuluva vara arvel.

Praktikas kasutatakse enim kahte esimest varianti. Kui avalduses aga jäetakse abieluvarasuhe valimata, siis kehtib automaatselt varaühisus. Igal juhul kaasneb abiellumisega mõlemale poolele erinevaid kohustusi, mida nad peavad abielu kestel ja pärast selle lõppemist täitma. Lisaks ülal loetletud režiimidele saab varalisi suhteid reguleerida ka abieluvaralepinguga. Selle kohta leiab rohkem informatsiooni Notarite koja veebilehelt

Vabaabielu ehk registreerimata kooselus omad seda, mida ostad. Kaasomandi jagamisel kohustusi arvesse ei võeta. Näiteks, kui ostate vabaabielu kestel korteri: korter on mõlema nimel, kuid kodulaen vaid ühe nimel, siis lahku minnes ja vara jagama hakates on mõlemal võrdne õigus oma poolele. Fakt, kes laenu maksis, pole oluline.

Registreeritud kooselu on piiratud versioon abielust, kuid selle sõlmimine ja lõpetamine ning muud kooseluga seotud juriidilised toimingud on lihtsamad kui abielu korral. Ka registreeritud kooselu korral tuleb valida vararežiim, kuid varaga seotud reeglid pole nii selgelt paigas kui abielu korral.

 

2. Sissetulek ja selle planeerimine

Püsisuhet alustades on kummalgil inimesel oma kulutamis- ja kogumisharjumused. Erinev on ka inimeste suhtumine eelarvesse. Kooselu alustades loob iga paar ühise tulude-kulude süsteemi. Enamasti lepitakse kokku igapäevakulutuste kandmises ja tehakse plaane lähituleviku suuremate väljaminekute osas (nt puhkusereis, autoost vms). Tihti aga ei vaadata numbritest kaugemale tulevikku.

Tulevikku mõjutab näiteks ümbrikupalk. Osaliselt või täies osas nö mustalt teenimine on kehv variant mõlema osapoole jaoks. Lisaks sellele, et pankadest laenu ja erinevate riiklike toetuste saamine võib olla oluliselt raskendatud, mõjutab ümbrikupalk oluliselt ka õiguskaitset. „Mustalt teenimine“ eeldab usalduslikke suhteid tööandjaga. Alluv sõltub ülemusest täielikult ja kui sõprus peaks lõppema, siis pole töötajal erilisi seaduslikke meetmeid, mille abil oma õiguste eest võidelda. See seab omakorda raskesse olukorda suhte teise poole, kellele õlule langeb senisest suurem osa paari finantskohustustest. Seda eriti siis, kui ümbrikupalga saaja peaks tõsise õnnetuse või haiguse tagajärjel invaliidistuma.

Teine eluline näide puudutab teistkordselt kooselu alustajaid ja abiellujaid. Kui ühel või mõlemal poolel on varasemast kooselust lapsed, peab nende toetamist jätkama ka pärast uue kooselu alustamist. Teatud juhtudel peab edasi hoolitsema ka endise kaasa eest (nt kui tegu on töövõimetu isikuga). Me ei soovi nüüd romantikale kriipsu peale tõmmata, vaid kutsume üles oma eelarve üle põhjalikumalt mõtlema. Eelmisest kooselust tulenevaid kohustusi ei saa päeva pealt kõrvale jätta.

Mõnikord otsustatakse, et kõik pere sissetulekud kantakse ühele kontole. Eks põhjuseid ole siin mitmeid: mugavus, läbipaistvus, kindlus ... Samas võib tegu olla ka kohtutäiturite vältimise, kahjulike eluviiside piiramise või hoopis majandusvägivallaga. TF Banki jurist soovitab suhtuda ettevaatlikult ideesse kanda oma sissetulek kellegi teise kontole. Kui ühisvara režiim välja arvata, siis ühiskonto haldamine on kokkulepete küsimus. Kui peaksite üks hetk tundma, et vastaspool teeb Teile liiga, siis seda on praktiliselt võimatu tõestada.

 

3. Kooselu ja laenud

Eluasemega seotud laenudest rääkisime esimeses punktis. Liigume edasi teise levinud praktikani: pere tarbeks võetakse ühiselt väikelaenu või ostetakse majapidamisse asju järelmaksuga. Enamikel juhtudel vormistatakse laen ühe inimese nimele, kuid makstakse seda koos või jagatakse kulusid muul moel. Kui suhe on tugev ja pere eelarve planeeritud mõistlikult, siis on antud lahendus praktiline. Milleks ajada juuksekarva paberimäärimisega lõhki? Kui Te aga pole oma kooselus kindel, siis tasuks enne lepingule alla kirjutamist peatuda ja mõelda. Nimelt, kui laenuleping on Teie nimel, võib tüli korral vastaspool kiuslikkusest väita, et tema ei tea midagi ja maksa ise oma laenu. Sellisel juhul pigem vältige igasuguseid lisalaenukohustusi, sest ühel hetkel võite jääda nendega üksi.

Veelgi kehvem olukord tekib siis, kui üks pool võtab laenu ilma teise teadmata. Juhul, kui ta ei suuda seda tasuda ja jääb võlgadesse, võib krediidiandja minna kohtusse ja pöörata laenu tasumisele. Selleks võidakse nõuda ühisvara jagamist ning võlgnikust abikaasale kuuluva osa müüki, mistõttu võib see protsess kujuneda teise poole jaoks äärmiselt tülikas. Seega on loo moraal alati üks: koos laenu võttes mõelge läbi kõikvõimalikud stsenaariumid. Lisaks tülidele võib ette tulla ka muid tõsiseid olukordi: pikk haigusperiood, töökaotus, erinevad õnnetused ... Igal juhul peab Teil olema plaan B.

 

4. Läbikukkunud äriettevõtmine juhatuse liikmena

Eestlased on ettevõtlikud inimesed. Kes osaleb äris väiksemas, kes suuremas mastaabis. Ühist kooselu rajama hakates tasub endale selgeks teha, millega täpsemalt teine pool tegeleb ning milline on antud valdkonna perspektiiv. Lisaks sellele, et juhatuse liikmele kehtivad teistsugused töötukindlustuse reeglid, võib ta oma juhtimisalaste otsuste eest vastutada rahaliselt.

Näiteks, kui juhatuse liikme süül tekib äriühingule tõendatult kahju, on viimane kohustatud selle suure tõenäosusega isiklikest vahenditest kinni maksma. Erinevate trahvide ja sanktsioonide tasumiseks kasutab juhatuse liige esmalt oma isiklikke kontosid ja varasid. Kui aga nendest jääb väheseks, asutakse realiseerima tema osa ühisvarast. See aga mõjutab oluliselt suhte teist poolt. Altkäemaksu vms süüteo puhul võib juhatuse liige lõpetada vanglas. Nii ekstreemseks võib kujuneda väheste elu. Sellegipoolest tasub end kurssi viia juhatuse liikme kohustusi ja vastutust puudutavate seaduste ja kohtupraktikaga – elus tuleb ette erinevaid olukordi ning parem on olla valmistunud nendeks halvimateks.

 

5. Pärimine

Ühisvararežiimiga abielu korral kuulub kaasale eelduslikult pool ühisvarast. Lisaks saab kaasa kadunukese poolest veel vähemalt 25% (kui on olemas esimese järjekorra pärijad – lapsed) ja ülejäänud osa jaguneb teiste pärijate vahel. Kui esimese järjekorra pärijaid ei ole, suureneb abikaasa pärandiosa. Registreerimata kooselu puhul saab teine pool pärida ainult testamendi alusel.

Pärandi vastu võtmine pole kohustuslik, aga kui otsustate seda teha, peate selle vastu võtma täies mahus. Kahjuks nii ei ole võimalik, et võtate vastu kinnisvara, auto ja muud meelepärased asjad, kuid võlad jätate kellelegi teisele. Kui Te pole kindel, kui suurte võlgadega on tegemist, saate taotleda pärandvara inventuuri. Sellega kaasnevad muidugi täiendavad kulud ja inventuuri taotlus tuleb esitada kolme kuu jooksul pärast seda, kui pärija sai teada või oleks pidanud teada saama asjaoludest, millest võib järeldada, et pärandvarast ei piisa pärandaja võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui pärand juhtub olema miinuses (kohustusi on rohkem kui vara), siis kohustustest vabanemiseks kuulutatakse tavaliselt pärast pärandi vastu võtmist pärandvara pankrot.

 

 

Loe ka:
Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Maaleht: riik võtab maksuvõlgnikelt röögatu intressi

reede veebruar 15, 2019

Täna ilmus alanud tuludeklaratsioonide esitamiste valguses Maalehe veebiportaalis lugu teemal, kui suurt intressi peab maksma riigile, kui soovida tagastamisele kuuluvat tulumaksu ajatada. Loo autor on Targu Talita ja Maakodu toimetaja Marju Reitsak ning täispikkuses lugu saab lugeda siin. Laenukool toob Teieni olulisemad katkendid:

 

Maksuameti 30. jaanuaril avaldatud pressiteatest selgus, et 6% ehk 62 000 inimest kasutasid maksuvaba tulu lubatust rohkem. Üldse pole aga räägitud selles, mis juhtub siis, kui pole raha enamkasutatud tulumaksu kohe tagasi maksta.

/---/

Eesti ühe suurima tarbimislaenudele spetsialiseerunud panga TF Banki operatsioonide juhi Birgit Jõgeva sõnul on pangaga 15. veebruari hommikul ühendust võtnud juba kaks klienti, kes on küsinud laenu tulumaksu tagastamiseks. Esmalt võib tunduda, et sellisel puhul poleks mõistlik laenu võtta, maksukohustuse tasumist saab ajatada. See lahendus pole aga parim, sest Maksu- ja tolliamet (MTA) küsib ajatamise korral intressiks 21,9% aastas. Ka MTA ise toob oma kodulehel välja, et „Kuni võla täieliku tasumiseni arvestatakse võlalt intressi 0,06% päevas (s.o 21,9% aastas), mis on näiteks oluliselt kallim kui pangalaenu intressi tasumine.

Siia kõrvale võib võrdluseks tuua Eesti Panga poolt avaldatud statistika, mille kohaselt on tarbimislaenude keskmine intress turul 15,63% (2018 aasta keskmine arvutatud siit).

/--/

„Tegelikult on ju MTA ajatamise näol tegemist ühe väga kuluka laenuga. Seetõttu tuleks järgida mõistlikku laenamise põhimõtet ning enne MTA poolt pakutava ajatamise valimist konsulteerida spetsialistiga ning küsida pakkumisi erinevatelt laenupakkujatelt,“ nendib Jõgeva. „Näib, et turuolukorda arvestades on riik võtnud endale kallima laenupakkuja positsiooni ja paremaid pakkumisi saab erasektorist.“

 

 

Blogi kategooriad: Uudised

Eksperiment – ainult sularahas, terve kuu!

neljapäev veebruar 14, 2019

Laenukooliga võttis ühendust lugeja Alar, kes jagas meiega oma huvitavat eksperimenti sularahaga. Nimelt jäi Alarile artikleid sirvides silma soovitus, et oma kulutamisharjumustest parema ülevaate saamiseks, tuleks valitud ajavahemiku jooksul kasutada maksmiseks ainult sularaha. Kuna Alari suureks unistuseks on teha korda oma vanematekodu, siis otsustas ta korrastamisega alustada oma rahaasjadest. Tema kuu aega kestnud eksperimendist saate lugeda altpoolt. Laenukool tänab Alarit selle väga hariva ja meeleoluka kokkuvõtte eest!


Tere, Laenukool

Minu nimi on Alar ja sattusin teie blogisse otsides ideid, kuidas oma eelarvet paremini planeerida. Nimelt pärisin mõni aeg tagasi oma vanemate maja ning olgem ausad, kõige paremas korras see pole. Ometi oleks tore seal ise ükspäev elada. Ideid on palju, mida kõike tahaks teha, kuid selle kõige jaoks pole kohe raha võtta. Kõik jagavad siin artikleid ja nipikogumikke, kuidas uuel aastal oma rahaga targemalt ümber käia. Küll soovitatakse investeerida, optimeerida, koguda, hoiustada ... Mind aga kõnetas soovitus alustada eelarvest. Eelarve koostamiseks peab olema aga ülevaade oma kuludest-tuludest ning pean häbiga tunnistama, et ega ma oma igat kulu ei mäleta. Probleem on just nendes pisikestes igapäevaostudes. Seega haarasin kinni järgmisest ideest: kui tahad teada, kuhu su raha läheb, toimeta sularahas. Ja mina otsustasin seda teha kuu aega. Kuna tegemist on piisavalt hullumeelse ideega, siis jagan selle tulemusi ka teiega.

Olen linnainimene ja mu palk on enam-vähem Eesti keskmine: maksud on makstud ning toit on laual. Aeg-ajalt saab endale ka mõndagi lubada: kontserdipileti, rõivaeseme, restorani külastuse või hobi täiendamise. Alustasin ma oma eelarve koostamisest, peamised kulud-tulud kokku ning pilt selge. Seadsin endale igaks päevaks maksimaalse summa, millest rohkem kulutada ei tohi. Kui päevarahast jäi õhtuks midagi üle, liikus see järgmise päeva eelarvele lisaks.

Pangaautomaat, mu ”parim sõber”

Ma ei tunne ennast üldse turvaliselt, kui mul on rahakotis või kodus suurem summa sularaha. Selline tunne on nagu oleks ise mingi pangaautomaat või pank, kust tullakse kohe raha küsima. Lisaks on sularahal aeg-ajalt ka komme peitust mängida, mäletad, et panid kindla summa kindlasse kohta, kuid hiljem sa enam seda sealt kuidagi üles ei leia. Otsid ja otsid kuid kadunuks jääbki. Selle kõige vältimiseks ning endas turvatunde tekitamiseks, pidingi tihti pangaautomaati külastama.

Sõna otseses mõttes sai pangaautomaadist mu üks ”parim sõber”, kuid jube tüütu. Teate ju küll, selline kes kogu aeg sulle peale käib või keda just siis pole kui teda vaja on. See seadis mulle aga tohutud piirangud, kuna ma liigun päeva jooksul palju ringi. Näiteks polnud minu pangaautomaati alati käepärast ning tihti käis minu peas otsimismäng ”Kus asub järgmine lähim pangaautomaat?” Jõudes lõpuks järgmise pangaautomaadi juurde, jääb mulje, et kõik kodanikud on otsustanud just seda üht automaati külastada. Järjekord on nii pikk, et sellest võiks Balti Keti moodustada! Enamus aega kulubki järjekorras seismisele, ning ega sellega see rõõm veel lõppe. Tuleb välja, et antud automaadis pole mulle sobivaid kupüüre või automaat on hoopistükkis rikkis. Oh seda rõõmu, next please!

Jooksmise ja seismise trenn ning kurjad pilgud

Kuna iseteenindus on sularaha puhul välistatud, tuli peale pangaautomaadi järjekorras seismist tihti harrastada sama ka kassade puhul. Üleüldse oli seismist ning pangaautomaatide vahelt jooksmist juba nii palju, et antud kuul polnud vaja trennis käiagi. Sularahaga tasumisele kuluv aeg poe kassas tõusis aga hüppeliselt ning meenutas kohati action-filmi stseeni. Mina otsisin taskust sobivat summat, nagu eelpool mainisin siis otsustab just sellel hetkel raha peitust mängida, kassiir vaatab omakorda põnevusega kas leian nüüd raha või mitte. Kui raha lõpuks leitud, loeb kassiir kõik üle ja ulatab vahetusrahaks tagasi münte ja sendiseid. Silmitsed siis seda enda ette laotud rauahunnikut ning mõtled, et äkki oleks see mõtekam hoopis kokkuostu viia!

Mul tekkis küll lõpuks süsteem, kus mul olid sendid suuruse järgi paigutatud, kuid ikkagi kulus palju ajumahtu, et pidevalt arvutada kui palju kuskil on. Harv polnud ka nähtus, kus sain sellises olukorras järjekorrast tulevate ohete saatel pahandada, et kas tõesti ei saa olukorda kaardimaksega lahendada? Mis ma trügin siia oma paberihunniku ja rauakolaga! Sellistel puhkudel tuletasin küll viisakalt kaaskodanikele meelde, et tegu on Eesti Vabariigis käibel oleva rahaga ning see on minu valik, kuidas ma maksan.
Väga huvitav reaktsioon oli ka mobiilsideteenuseid pakkuva firma (jätan praegu nime nimetamata) klienditeenindajal, kui kuulis, et tahan sellel kuul oma arve sularahas maksta. Põrnitses mind kui maailmaimet ning muudkui korrutas ja korrutas oma küsimust. Mul tekkis juba kahtlus, et kas ma räägin ikka päris inimesega või on minuga vastamisi inimkeelt kõnelev robot, kes oskab ainult ühte lauset öelda. Lõpuks selgus, et tegu on ikkagi inimesega ning sularahas arvet maksta ei saagi. Ausalt öeldes tekitasid sellised intsidendid lühikeseks ajaks üsnagi kehva enesetunde, kuid mitte alati.

Näiteks sõpradega väljas käies on sularahas väga mugav omavahel arveldada. On küll sõpru kes ei taha sularahast kuuldagi, kuid mis tal muud üle jääb, kui ma talle ülekannet ikkagi ei tee? Oli ka olukordi, kust väljusin ”sularaha mehena” täieliku võitjana. Nimelt ei töötanud ühel õhtul kohalikus lokaalis kaardimakseterminal ning neid ohkeid mis sealt selle peale tuli. Mina, kellel sularaha kaasas, ainult nautisin seda hetke ning vaatasin kuidas teised nukralt joped selga ajasid ja lähima pangaautomaadi otsinguile läksid.

Tüütud tšekid ning rauahunnik

Väljaminekute kohta oli alguses samuti raskem arvestust pidada. Kui muidu saad kiirelt pangakonto pealt oma kulud-tulud üle vaadata, siis sularaha puhul pead ise pingsalt tabelit pidama ning neid tüütuid tšekke korjama. Selle peale tekkis mõte ametit vahetada ning raamatupidajaks hakata! Samas, ühel hetkel avastasin erinevaid äppe kasutades, et kui kohe kulunud summa sisse lüüa, on arvestus palju täpsem ja aitab pea selgemana hoida.

Huvitav tähelepanek oli seegi, et suuremad kupüürid püsisid kauem alles. Proovi sa viiekümne eurost lahti teha, no ei raatsi lihtsalt. Nii ilus ja suur kupüür ju teine! Samas, väiksemad kupüürid kulusid kui kulutuli ning ei läinud kaua kui kogu paberist sai ruttu raud. Nii ma siis ringi käisin, rauahunnik taskus ja kõlisesin igal sammul nagu mingi jõuluehe. Kassas tekkis kohe suur kiusatus kõik punased krossid letti laduda ja kasvõi lastenätsu osta - peaasi, et enam ei kõliseks. Ja mis te arvate, et seda kogust on kerge kaasas kanda? Minu rahakotiga võiks praami tormisele väinamerele kinni ankurdada.

Mis ma siis sellest kokkuvõttes õppisin?

Tunnistan ausalt üles, et kuu aega ma vastu ei pidanud ja selles mõttes kukkus eksperiment läbi. Esimene nädal oli veel tehtav, kuid edasi läks üha keerulisemaks. Otsustavaks said just arvete tasumine ja iseteenindusterminalid.

Arveid paljudes kohtades sularahas maksta ei saagi ja kui saabki, siis peab spetsiaalselt kontorisse kohale minema ja teatud juhtudel lisatasu ka veel maksma. Ma külastasin eksperimendi mõttes reaalselt ühte kontorit, kuid ülejäänud arved tasusin juba internetipangast. Mulle lihtsalt ei mahtunud pähe mõte sõita läbi pool linna. Ja siis on veel iseteenindused. Mõnes tanklas ongi ainult iseteenindus, ja mida sa seal oma rauakolaga teed? Toidupoodi sattusin ma enamasti pärast tööd, nagu kõik normaalsed inimesed, mis tähendas meeletuid järjekordi. Nendel puhkudel läks ka tihti pangakaart käiku – lihtsalt, et oma närve säästa.

Teisest küljest oli eksperiment edukas. Oli väikeseid võite: kui kusagil oli kaardimakseterminal rikkis, siis mind see ei puudutanud, päevasummast oli keerulisem üle minna, sest rahakotis oli kindel summa ees jms. Aga mis peamine: sularaha kasutades tundsin tõelist raha väärtust. Nähes ja tundes oma näppude vahel igapäevaselt, kui kiiresti võib üks suur kupüür sendihunnikuks muutuda, tegin nii-öelda restardi ja hakkasin oma kulutusi teise pilguga vaatama. Sularaha kasutades jäi ära nii mõnigi emotsiooniost ning ma hakkasin hindadele rohkem tähelepanu pöörama. Leidsin nii mõnelegi igapäevaostule soodsama variandi.

Seega mingit kasu sellest sularahaga arveldamisest oli, kuid rohkem ma seda ekspermenti enda nahal kogeda ei sooviks!

 

 

Loe ka:
Blogi kategooriad: Lugejakirjad Isiklikud rahaasjad